Kui inimesed tulevad pühadel kokku, siis sügaval sees soovime me läbi saada, olla mõistetud ja tunda end hoituna.
Koosolemine ei too kaasa paraku ainult rõõmu ja naeru ta toob nähtavale ka vanad tunded, need, millele kunagi ei osatud reageerida või mida ei olnud turvaline välja öelda. Sageli ei tule esimesena sõnad, vaid tunne….pingutus, klomp, seletamatu rahutus.
Seda ei pea kohe parandama ega lahendama. Piisab, kui märgata ja lubada. Kui pidustustega kaasneb alkohol, võib allasurutud tunnetel pidur kiiremini pealt maha tulla. See ei tee tunnetest tõe ega vale, vaid muudab nad lihtsalt nähtavamaks. Kui me lubame tunnetel läbi tulla, võtmata neid kui viga, vaid kui teekonna osa. Tunded liiguvad, kui neid ei takistata. Ja sageli hakkavad asjad lahenema iseenesest, kui me ei võitle ega hoia kinni.
Teine inimene ei ole vastane. Ta on oma loo, oma võimete ja oma hetke sees. Me ei saa eeldada, et ta oleks seal, kus meie oleme. Kui seda siiski otsustad teha, teed sa vaid liiga eelkõige iseendale. Oluline on meeles pidada, et tunne, mis meis esile tõuseb, ei ole tõde ise, vaid hetkeline signaal. Ja lugu, mida me meenutame, on mälupilt – üks tükk puslest, mitte kogu pilt.
Kergust ja rahu soovides.