Me kuulame sõnu, kuid kuuleme iseennast. Me kuulame teisi, kuid kuuleme läbi oma filtri.
See, mida kuuleme, ei ole kunagi tõde ise – see on peegeldus meis.
Tõde ei asu väljaspool, vaid selles, mida see meis esile toob.
Sõna võib kaduda, aga tunne, mille see puudutas, on see, mis päriselt kõneleb.
Ja mida me selle kõigega peale hakkame?
Me ei pea kohe reageerima ega vastama.
Piisab, kui lubame endal märgata, mida see meis liigutab.Kui kohtume iseendaga ausalt, saab valu hajuda ja tarkus jääda.Nii muutub kuulamine teekonnaks tagasi enda südamesse.