Vahel inimene läheb ahneks. Mitte ainult raha pärast. Vaid kogemuste, tulemuste, tunnustuse, kontrolli pärast.
Ja siis elu raputab. Mitte selleks, et karistada. Vaid selleks, et tagasi tuua. Tagasi sellesse hetke. Tagasi hingamisse. Tagasi sellesse, mis juba on.
Sest mitte miski muu pole päriselt oluline kui see, mis sul on just praegu.
See hetk. See kohalolu. See märkamise võime.
Kui ma hakkan suruma ja rohkem tahtma, siis ma olengi juba iseendast nö väljas. Ja elu tuletab meelde – pehmelt või jõuliselt –, et tule tagasi. Kõik on siin, kõik loob ise, usalda, märka…
Praegu. 🌿